Wednesday, August 15, 2012

Algus

Teatud momendid meie elust sööbivad meile mällu igaveseks. Tähtis pole selle sündmuse kestvus, vaid intensiivsus. Minu jaoks oli üheks selliseks pöördeliseks sündmuseks 7 aasta tagune kaalule astumine. Mis seal siis nii pöördelist oli, teeme seda ju sageli? Tol õhtupoolikul vaatas mulle kaalult vastu numbrid 103,2 kg. OK, sain argumendi, et nüüd on mul oma arvamus. Täpselt selline lahjapoolne lohutus on üle 100 kiloste meeste seas väga populaarne. Tegelikkuses sain selge signaali, et midagi tuleb teha. Igapäevane enesetunne polnud kiita, organism protesteeris iga keharakuga sellise seisundi vastu. Loogiline järeldus: tuleb rohkem liigutama hakata!
Valisin oma kehakaalu arvestades kaks head lahendit: jalgrattasõidu ja suusatamise. Õnneks oli mul saatusekaaslasi, lapsepõlvesõpru, kes samuti varasesse keskikka jõudnuna otsustasid end rohkem liigutama hakata.
Kokkuvõtvalt oli tegemist suhteliselt tavapärase asjade käiguga, kus neljakümnenda juubeli eel end uuesti rahvaspordiga seotakse. 1984.a. esimest korda Tartu Suusamaratonist osavõttes hakkas mulle stardiprotokolli sirvides silma, et osalusemäär oli vanuserühmade kaupa kõrge varaste kahekümnendateni, et seejärel kolmekümnendate keskel uuesti tõusta. Puht visuaalsel vaatlusel tundub see reegel tänagi kehtivat. Nooremad mehed ikka tõsisema spordi peal väljas, aga ei ole ka 35+ vanuserühm papist poisid! :-)
Tegelikkuses sai esimene liigutus tehtud juba 2004.a. Tartu Rattaralliga, kuid toonane 69 km distantsi läbisõitmine oli pigem matkamine. Palju olulisem oli toona eelmise päeva õhtune programm, järgmise päeva jalgrattasõit oli pigem boonuseks. Ajad muutuvad!
Inimene on karjaloom, nii oli ja on ka siiani Erki ja Olavi kambasolek väga oluline. Esmalt tegime läbi kahel aastal Tartu Nelikürituse, kus täiesti ootamatult jäi kilbile jooksmine. 2010.a. oli üleminekuaasta, eelmisel aastal jäi valik selgelt juba jooksmise kasuks.