Tartu 10 km Olümpiajooks, 25.05.2013

Hommikune Tallinn-Tartu bussisõit tekitas Tartu poole jõudes kõhedust. Tartusse jõudes läks kõhedus üle kokkupuuteks reaalsusega, sest vihma valas kui oavarrest. Lühike jalutuskäik võistluskeskuseni kastis bussiga tulnud jooksjad üleni märjaks. Spordihoones sai FB Jooksmise punt kokku, kõigil vihmast veidi mõtlik meel. Äkki avastasime võimaluse teha sooja sisehallis, ainsaks tingimuseks kasutada siniseid kilesusse.

Tegime elus esimest korda sooja sinised kilesussid jalas!

Tunnike enne starti läheb kiirelt nagu alati. Maika väel välja ja väga äkki avastasime, et ilm soe küll. Silla peale rivvi, Tammerti Sass hullas väheke stardipüstoliga ja start! Sihtisin esimest kilomeetrit tavapärase 3:30 alguse asemel vähe rahulikumaks. Rihoga oli juba talvel juttu, et selle hooaja rõhuasetus on Linnajooksude sarjal, kus Tartu Olümpiajooksu 10 kilomeetrit on kõigest esimene aste, õigemini sissejuhatus tegeliku finaalini - Tallinna maratonini. Teine rõhuasetus oli heal kohal Linnajooksude sarjas omas vanuseklassis. Sisenesin sel hooajal M45 vanuseklassi. M45 ei anna palju võimalusi erinevateks tõlgendusteks - tegemist on seeniorite vanuseklassiga. Seeniorid teatavasti ei torma alguses, nii tegingi avakilomeetri 3:34-ga. 2 km vahefinishi 65 positsioon sai lõpus 54 vastu vahetatud, taktika tundus töötavat. Tegelikkuses oli kilomeetri aegades liiga palju kõikumist, korralikku vormi pole õnneks ikka veel. Aega veel on, sellises vanuses ei saa nädalate, kuude kaupa löögivormis olla.

Jooksmiseks ideaaltemperatuur, lisaks oli rada muudetud kiiremaks 

Lõpus olin koos Tarmo Maiste ja Tauno Hangiga, nii juba mitmes kord sellel aastal. Tegin lõpukilomeetri peaaegu võrdselt avakilomeetriga, ju jäi otsustavaks momendiks piisavalt püssirohtu. Eespoolset punti püüda ei õnnestunud, neist lähimad nagu Olga Andrejeva ja Alar Savastver jäid kümne sekundi kaugusele.

M45 vanuseklassi teine koht, pole paha!

Kiire pilk protokolli näitas, et M45 vanuseklassis kaotasin ainult vanameistrile, lendavale kaevurile! Jüri Siht jäi kolmandana järgmisesse minutisse, aga temal on maikuusse jäänud Viljandi Järvekas, võidetud Vändra maraton ning Tartu Jooksumaratoni 23,4 km. Pole paha sellise vanuse kohta. Riided vahetatud, kohe autasustamisele. Juba hüüti tiimide auhinnalisi kohti ning lükkasin Ahto Jaksoni poodiumile. Ahto tundus olukorda nautivat iga keharakuga, ei võta ju autasusid erinevalt Romkast või Viljarist iga päev vastu.

Ahto võtab teise koha karikat vastu!

Väike feimihetk!

Auhinnaline kolmik, Mikk Lauri ei õnnestunud tabada!

Christjan tegi superjooksu, autasu käes!

Vana tava tuli jätkata, tegime pundiga piduliku lõuna. Karikas pandi keset lauda, oli mida tähistada!

Tubli naistenelik, aga Kristiina alla 40 minuti jooks tähendab juba uut tasandit!

Tartu 23,4 km Jooksumaraton.

Baltikumi suurima osalejate arvuga krossijooks väärib ikka osalust, esimest korda sai seda tehtud juba 2008. aastal. Eelmisel aastal suurepäraselt õnnestunud jooks andis stardikoha eliitklassis, aga ülipikaks veninud talv selleks aastaks suuri lootusi ei andnud. Viljandi Järvejooks õnnestus tänu lühemale distantsile, pikematel maadel loeb ainult maht ja maht.

Veel on kõik ok, käsil on esimesed kilomeetrid.

Võib-olla tegi Jaan õige otsuse, osaledes aprilli lõpus ja mais väga erinevatel maastikujooksudel. Sealt tekkiski lühike, aga väga intensiivne krossijooksu baas. Võtame neid kui kontsentreeritud intervalli ja fartleki seeriat maastikul. Ma ise ei julgenud vanuse tõttu sellist võistluskoormat kanda võtta.

Kohe tuleb start, Malloril oli fotokas kaasas ja tegi kiire klõpsu!

Võistluspäeva 15 kraadi pilvealust ilma oli vedamine. Eelnevate päevade 25 kraadi võimendub metsavahel veelgi, õnneks ei tulnud selliste probleemidega tegeleda. Uued New Balance 890V3 said talvel esmakordselt ära proovitud, nüüdne jooks oli esimene krossijooks nendega. Head nagu eelminegi V1 paar. Vanad mehed peavad jalgu hoidma, CEP sobib selleks suurepäraselt. Stardis geel ja täisgaas sisse. Viljandi kogemuse põhjal lootsin meie täppsportlaste eliitklassi meestega grupis joosta, ajad olid ju poolteist nädalat tagasi enamvähem võrdsed. Jaan lendas staadionijärgsel mäest laskumisel kui tinakuul eest, mingi hetk jagas ta Pirksaare ja teistega puid ja maid. Jooksime Christjaniga praktiliselt terve asfaldi osa koos.

Viljandi aegade põhjal tundus punt jõukohane olevat.

Esimene tõsisem asfaldijooksu tõus

Keerasime asfaldilt metsavahele, pulsinäidud olid veel kontrolli all. Mõned löögid kõrgemad, aga ei midagi hullu veel. Ca 10 kilomeetri paiku tundsin siiski, et kiirused hakkavad liiga tegema. Ei saanud eelmise aastaga sarnaselt mõnda rongi lülitatud, üksi paraku väga pikalt efektiivselt ei jookse. Inimene on grupiloom ja koos joostes saad raskustega hõlpsamini hakkama. Muidugi on Jooksuportaali kommentaarium täis üksikute huntide hõikeid üksi jooksmise ainuvõimalikkusest, aga las AA ja teised legendaarsed kommentaatorid kuuluta enda tõde edasi. Fakt on see, et grupitöö on efektiivsem.

Kolm kaaskannatajat!

Järsk viieteistkümnenda kilomeetri tempolangus viis tuju nulli. Suutsin eelmisel aastal tempoka alguse lõpuni kesta, seda muidugi teatud "mööndustega" viimasel kilomeetril! ;-) Aga kui intervallide ja fartlekkide põhja all ei ole, siis Otepää-Elva metsavaheteede maastik sind maha ka murrab. Ca minut-paar rahulikumat algust oleks võib-olla rohkem säästnud, aga lõpu tempolangus oleks vast nii ehk naa tulnud.

Viimase kilomeetri kannatused!

Rahulolematus jooksuga on kehakeeles ilusti näha!

Meeskondlik võimalus saada kolmas koht oli veel ainus, mis hoidis veel ilusti liikumas. Lõpusirge käes ja nüüd finish! Aeg 1:34:30 ning 90s koht ei olnud just need, millest unistasin, kuid meeskondlikud võimalused hoidsid tuju üleval. Ootasime pundiga tulemusi, kui otsustasin autasustamise ala sissepääsu juures olevasse telki minna ja tulemusi küsida. Paber tulemustega käes ja pidu võis alata! FB Jooksmine meeskondlikult ilusti kolmandal kohal. Ülisuur osa Viljari jooksul, aga eks kõik pidid oma osa andma!

Osa arvukast FB Jooksmise tiimist sai ka poodiumile astuda!  

Saime peamise süüdlase ka pildile!

Selline on siis tõde võistkondlikust protokollist aastal 2013!

Sellise auhinna anname pidulikult Janale üle!

Auhinnad käes, kostitasid Mart, Merle ja Ene meid kuninglikult Otepää häärberis. Rõhuga sõnal kuninglikult! :-) Nüüd siis järgmised 365 päeva ja uuesti starti!

Viljandi Järvejooks 2013

Mai tähistab suure jooksuhooaja algust. 
Kahetsusväärselt toimub Kõrvemaa Jooks teist aastat järjest kõigest mõned päevad Viljandist varem, sel hooajal M45 masinaklassi sisenenu jaoks on puhkepaus kahe raske jooksu vahel liiga lühike. Ei jõua taastuda. 

Viljandi 2013.a. Järvejooksu finishis

Ettevalmistused kulgesid aprillis nii ja naa. 
Ülipikk talv röövis kolm magusat Nõmme ja Järve Terviseraja fartleki ja lõigutrenni nädalat. Täpselt aasta tagasi sai just neil nädalatel krossijooksu vormi teravikku neil radadel ihutud. Etterutates võib öelda, et Viljandi tulemus oli väike hiina ime, eelnevalt tehtud nelja-viie välistreeningu efektiivsus pidi pöörane olema. Igal juhul sai kogemuse, mida Viljandi ambitsioonide korral järgmisel aastal vältida. Loodame, et tänavuse olematu kevade sundseisu järgmisel aastal ei tule. Viljandis esisaja ambitsioonide korral peab teadma, et need esisaja vennad teevad oma fartleki ja lõigutreeningu oinatunnid iga ilmaga, sadagu või pussnuge.

Olude sunnil jäi sel kevadel vahele Rabajooks, ca 6,4 km pikkune hapnikuvõla piiril tehtav jooks sobib Viljandi sissejuhatuseks ideaalselt. Poolteist nädalat varem tehtud Istanbuli reis oli fantastiliselt hea kogemus, aga viimase päeva ülipikk tagasireis koju jättis treeningutega kuhjuva jääkväsimuse näol jälje kuni eelmise nädalavahetuseni välja. Nii jäi viimaseks võistluskiiruse katsetuseks kolm nädalat tagasi siledal asfaldil joostud Haapsalu 10 km Maanteejooks. Tunne Viljandi stardi eel oli hõre. Teadvustasin koheselt, et uut rajarekordit tänavu ei tule, eelmise aasta aja kordamine oleks tõeline õnnestumine.

Omaette ooper oli FB Jooksmise võistkonna regamine, sest esmased päringud läksid kui musta auku. Kui lõpuks peakorraldaja Loit Kivistikuga ühendust võtsin, siis hakkasid asjad kiiresti laabuma. Saime klaariks ka regamisel tekkinud segadused. Ootamatult selgus, et Kaido Vahkal peab siiski 24.05. jalaopile minema. Kaotasime tiimivõistluses üliolulise mehe. Teine kaotus oli Kaido Vetevoogile endalegi ootamatu üleregamine Stamina hingekirja. Seitse arvesse minevat kohta esitab osalevale klubile päris kõrged nõuded mansa ühtlase taseme kohta.

Viljandi Järveka rada on aastakümnetega osalejate poolt täiuslikuseni optimeeritud, mingit tundmatut salanippi uue raja trajektooriga enam pole. Oluliseim valik seisab ees Orika silla ületamise järel: kas vasakule mutta rada lühemaks lõikama või kuiva jalaga otse, aga samas ca 150 meetrist ringi tehes mäkke minna. Kas riskida mudamaadlusesse jääva jooksurütmi kaotusega ja siiski võita meetreid või tõsta veelgi tempot ning mõned lisameetrid joosta? Eelmisel, oluliselt kuivemal aastal sain kuiva jalaga mäkke joostes mõnisada meetrit hiljem halva üllatuse osaliseks. Kogu Orika sillal selja taga olnud punt oli äkki päris korraliku edumaa saanud. Pooled sain kätte, kuid paljudega vahet enam tagasi ei teinud. Hommikul Viljandisse sõites sain siseinffi, et vesi on väga äkki viimaste päevadega oluliselt alanenud ning vasakpööre on täiesti reaalne. Enam valikuid ei olnud - vasakpööre!

Klassivend Kaupoga esimene jooksujärgne poseerimine.

                                   

Sõit Viljandisse. 
Naine ja kaks nooremat tütart Viljandi järvele jalutades lihtsalt ringi peale tegemas, ise teadmatusega võideldes jooksu tegemas. Ilm tipp-topp, juba hommikul oli selge, et jooks tuleb FB Jooksmise uue lühikese vormiga. Adizero seeria riided on ülihea kraam, püksid olid terve jooksu kestel tuhkuivad, maika läks kergelt higiseks. Võistlusriiete tehnoloogiad on praeguseks juba paras kosmos. Olen mitu korda kirjutanud Eesti rahvajooksude üleriietamise probleemist. Alates 11-12 kraadist tuleb rahvajookse joosta kindlasti maika väel, ka T-särgi vaheletoppimine ei oma mingit mõtet. Rahvas aga oli eile kurguni pakitud pikkadesse dressidesse, mis omakorda tekitab pöörase palavuse ja ebamugavuse tunde. Milleks?

Klassivend Kaupo keset säravaid daame, Merle vasakul!

Nonii, stardieelne aeg läheb kiiresti nagu alati ja väga äkki tuli sissevõtta stardikoht Viljandi Järvejooksu eliitrühmas. Mitte stardirühmas kohtadele 150-300 või 300-500, vaid kohe Ilja ja Romka seljataga. Üks 2012. esimese täppsportlase hooaja eesmärke sai sellega täidetud. Paar stardieelset olustikulist detaili. Tehes aega parajaks lõõbitakse üksteise kallal. No ühe Veilbergi venna käest küsitakse naljaga pooleks, et mis kuramuse hiidvana vormi sa kannad, mingit firmamärkigi pole enam näha? Vorm oli tõesti Veilbergil üle-eelmisest kümnendist pärit, aga joosta kannatab. Veilberg lõõbib vastu, et mis hiidvana vorm, New Balance ju! :-) Vaatan ühe teise eliitrühma minuvanuse mehe tosse, varba kohalt vaatab vastu ilus suur auk. Ega Viljandi polegi mudatrassi pärast edevama kraami näitamise koht, aga samas panevad paljud vana kooli mehed lihtsalt oma ürgse ande pealt. Olgu jalas või seljas mis tahes kraam. Igal juhul on kõik jooksuhuvilised stardijoonel, nii ka arvukas FB Jooksmise tiim ja hulgaliselt teisigi, hea klassivend Kaupo nende seas.

Start. 

Traditsiooniline 3:30 tempos esimene kilomeeter. Esimese suurema tõusu eelne lõik annab selge vastuse, et täna hiigeljooksu ei tule. Christjan Lään ujub rahuliku tempoga eest ära. 

Alguse kilomeetri traditsiooniline 3:30 min kiirus

Nüüd mäkke. Ei taha kohe pulssi punasesse, ümberringi möödutakse vasakult ja paremalt. Majade vahel olukord stabiliseerub, allamäge joostes seis juba hulga lõbusam. Kogu allamäe trass läbitakse asfaldil, kõige äkilisemad mehed tulid asfaldilt maha alles ülinapilt enne Orika silla joogipunkti keeramist. 

Kohevarsti algab esimene tõsisem tõus!

Nüüd joogipunkti joomisest.
Sellest on FB Jooksmise laagriteski juttu olnud ja mida traditsiooniliselt ei osata teha. Sa valid joogipunktile lähenedes joogilaualt välja ühe konkreetse topsi. Joogiandjale saad loota ainult siis, kui oled väga väikeses pundis. Niipea kui pundis on üle 3-4 inimese, ära looda, et joogiandja saab kõigile joogitopsi andmisega hakkama. Murphy seadus ütleb, et tühjade kätega jääja oled justnimelt sina ise. Minu valusaim õppetund eelmise aasta Energiajooksust, kus joogipunkti jootjad kambakesi ei osanud isegi paarsada meetrit meid ennem nähes vajalikke järeldusi teha ning täielikus krambis vaadati meile Kaidoga (Vetevoog) kui pundi kahele viimasele tühjade silmadega otsa. Nii et valid ise silmadega eelnevalt laualt topsi, jooksed tops käes hingamist ühtlustades ca 10-15 meetrit. Ei hakka kohe kaanima ja vett endale kurku tõmbama! Hingamine ühtlustatud, võtad esimese ettevaatliku lonksu. Asi klaariks tehtud, võtad juba teise, suurema sõõmu. Ja ongi kõik, sest joogipunkte on meie rahvajooksudel väga tihedalt ja üle pole ka mõtet juua. Kogu selle tehnika eesmärk on jooksurütmi säilitamine. Mitte mingil juhul ei tohi joogilaua juurde uimerdama jääda! Segad kõiki teisi ja teed endale rütmikaotusega karuteene.

Mäed on võetud, nüüd tuleb põldudel eluvaim tagasi!

Mudamülgas.
Orika silla järgsed lonksud tehtud, vaatasin äreva pilguga vasakule. Mutta tuli minna, aga mis on seis praegu, võistluse ajal? Ehhee, ilus mudamülgas vaatas vastu! OK, alguses oli veel kuiva jalaga võimalik jänesehaakidega hüpata vasakule ja paremale, kuni lõpuks tuli mürraki! pahkluuni mutta astuda. Siis veel ja veel! Nonii! Veidi kuivemat trassi ja jälle pahkluuni mudas. Aga see ongi järvejooks! Seda on Riho kogu aeg rõhutanud! Nüüd tekkis sportlik huvi ajalise võidu suhtes. Trass läks kuiva jalaga ringitajatega kokku ja väga äkki oli selge, et mudaralli andis ajalist võitu. Nüüd tekkis teine küsimus - kui palju läks korralikust jooksurütmist kaotsi? Päris palju, sest tossud olid jäägitult märjad ja mudased, aga kohe algasid vastaskalda magusad mäed. Jälle mööduti vasakult ja paremalt. Tundus, et möödujaid oli väga palju, aga protokolli kohaselt olin Orika silla vahefinishis 105, finishis jällegi 115. Sellisel tasemel hoiad igast positsioonist kümne küünega kinni, 10 möödujat tundub juba üle mõistuse palju. Ca 6 kilomeetri lõpus läks kuiva jalaga ringi teinud Jaan uuesti mööda, rütm oli tal hea ja selgelt minu olemasoleva mudaralli järgse madalseisu rütmist kiirem. Kuulsad kuuenda ja seitsmenda kilomeetri teravad laskumised ja tõusud panid viimase paugu, lihased paksult verd täis ja kiirus olematu. Põldude peal kooberdades tuli eluvaim tagasi, äkki hakkasime väikese pundiga väsijaid neelama.

Tuju läheb järjest paremaks!

                                                       
Lõpp ei ole kaugel!
Üheksanda kilomeetri saabudes mööda põldu ukerdades kuulsin äkki kahuripauku. Selge, võitja on finishis! Napilt 3 kilomeetrit ennem mind! ;-) Selline on siis tasemevahe eliidi ja täppsportlaste vahel! :-) Enne suurt laskumist hüüti mööduvatele sportlastele kohti ning üllatusega tõdesin, et ligadi-logadi jooksuga olin eelmise aasta graafikus. Nii ajaliselt kui ka kohaga. Avaneb viimane pikk sirge asfaldil ning viimased pingutused. Paljud fotograafid olid ennast just sinna positsioneerinud, kuid avanev pilt jooksjate näol pole just kõige kaunim. Üleni mudased ja hambad ristis kannatamas. Mallor Malmre sai siiski head kaadrid kätte! ;-)

Päästev finish pole enam kaugel!

                                                    

Kohustuslik Viljandi atribuutika - mudased tossud

                                        
Äkki vasakpööre, mäest alla veeremine ning päästev staadion. Vaatan kellalt aega ja ei usu silmi! Aeg võrreldes eelmise aastaga praktiliselt sama, vahe mõned sekundid. Pole paha!

                            FB Jooksmise koondpilti ei õnnestunud teha, osa täppe siiski pildil!