Monday, September 9, 2013

Tallinna maraton 2013

Igal aastal saab tõsisem jooksuharrastaja uue meeldetuletuse, et Tallinna maraton on aasta tähtsaim jooksuvõistlus. Loomulikult koguneb tõsisemal harrastajal aasta peale minimaalselt 20 rahvajooksudel osalust ikka ära, kuid ainult Tallinna maratoni puhul küsivad eranditult kõik su käest tulemust. See üritus on kasvanud lihtsalt niivõrd mastaapseks, väljudes jooksurahva maailmast.


Napi kahe aastaga on Linnajooksude sari saanud üheks dominantsemaks sarjaürituseks Eesti jooksumaastikul. Sarja siseselt domineerib omakorda Tallinna maraton, sisuliselt otsustakse sarja saatus septembri esimese täisnädala pühapäeval.


Tegime eelmisel aastal esimest intensiivsemat hooaega ja Riho seadis Tallinnaks valmistumise treeningute keskmeks. Kuigi olime ka varasematel aastatel päris korralikult harrastusspordiga tegelenud, võttis esimene tõsisem aasta meid võhmale. Oma osa oli pööraselt palaval eelmisel suvel ning mõnel üliintensiivsel treeningul, mis halva juhuse tahtel põrgukuumusesse sattus. Sellest tekkinud jääkväsimus vajutas pitseri suve teise poole tegemistele ning käesolevat hooaega planeeris Riho veidi tagasihoidlikumana. Teadlik valik, et meid täppe ikka pikemateks aastateks jooksuradadel hoida. Samas on maratoniga ainult kaks võimalust: kas teed spetsiaalselt maratonitreeningut või valmistad end ette nö Järvejooksude formaadis üritusteks. Sel aastal on järvekad ja poolikud õnnestunud, see andis teatud lootusi Tallinna maratoniks.


Ülemiste ja Kaks Silda sobivad suurepäraselt organismi Tallinnaks lahti ehmatamiseks. Energiajooks andis veelkordselt kogemust, et võistluspausi ei tohi liiga pikaks venitada. Samas andsid need kaks eelvõistlust signaale, mida koheselt õigesti hinnata ei osanud. Korralik maratonivorm peab aitama sul kesta Ülemistel lõpuni välja, seda hoolimata ka liigkiirest esimesest neljast kilomeetrist. Mina aga kustusin viiendal kilomeetril ära, sest polnud piisavat kiiruslikku vastupidavust. Kaheks Sillaks valitud ühtlast 3:50 kilomeetri kontrolltempot oleks pidanud kestma ka kehvema maastikuga lõpukilomeetritel, mida ma ei suutnud. Pealtnäha justkui pisiasjad, mis ei peaks maratoni puutuma, aga puutuvad isegi väga. Eelnevad testvõistlused on väga vajalikud ning sealt saadud infot tuleb ühtegi fakti ilustamata maratoni reaalselt toimivaks taktikaks vormida. 


Kolmapäeva õhtul tundsin kurguvalu. Selge, sügisperioodi alatine ohuallikas jälle platsis! Esimesed vähegi külmemad sügisõhtud on paganama salakavalad. Reedeks oli asi kontrolli, kuid mingi jälje ta jättis.


Tallinna rada on petlik, oi kui petlik! Tegemist on kahe ringiga, kuid tegelikkuses tuleb kogu rada neljaks jaotada. Kilomeetrid 1-18 on tõesti kiire asfalt, pole probleemi. Kuid Paksu Margareeta tõusust alates algab teine maailm. Esimese ringi kestel saad kõigi munakiviteede ja uuendusliku Nunne tänava sillaga veatult hakkama. Kuid pulsi viskab ilusti üles. Kui nüüd enne Vabaduse platsi Kaarli kiriku mäest alla tuiskad, siis tekib instinktiivne soov vanalinnas kaotatud sekundid tagasi teha. Nii kihutataksegi kuni Lauluväljakuni olulisemalt kõrgema kilomeetri tempoga ohtlikult punasesse. 


Christjaniga Kaarli kiriku mäest alla tuiskamas

Mallor tegi veel ühe lähivõtte

Edasine on juba ajalugu, mil keegi ära kustub. Kas minnes või tulles Pirita sillale, vahet ei ole, aga tempo kukub planeeritust järsult varem. Unustatakse, et maratonijooks peab toimima kui metronoomi tiksumine. Pinginaaber Mart aitas mind Paksu Margareeta joogipunktis minu enda SIS-i joogi ja geelidega ning ütles hiljem, et kusagil 3:30-3:45 pundis kasutas keegi nutitelefonil kõvasti tiksuvat metronoomi. Tiksuv metronoom tuletab sulle igal sekundil meelde, et maratoni alus on ühtlane rütm ja sealt tulenev tempo. Olulisi muutusi rütmis ja tempos saavad endale lubada ainult väga treenitud maratoonarid. Veel üks oluline detail. Sa pead Tallinna maratonil jätma viimaseks kolmeks vanalinna kilomeetriks proportsionaalselt rohkem jõuvarusid kui näiteks kiirel Frankfurti rajal.

Vana hea purjetamissemu Andre ja Urmoga starti minemas

Nonii, koguneme stardikoridori. Sel aastal harjumatu kolmekohaline stardinumber ei anna luba minna tavapäraseks saanud eliidi koridori, mis tuletas meile Christjaniga koheselt meelde, et eelmisel aastal kõik päris hästi ei laabunud. Planeerisime väiksemas pundis joostes ühtlast kilomeetri tempot ca 4:16 vahemikus, juba eelmisel aastal hiigelsuureks paisunud 3:00 lõppaja punti püüdsime vältida. Nägime Tarmo Maistet, kes võttis väga konservatiivse joone ja hoidis siiski 3:00 pundi ligi. 

Stardipaugu kõlades läks ühtlaseks tiksumiseks lahti. Eelneval päeval pinginaabrit külastades tegi mind ettevaatlikuks tavatult soe keskpäevane päike. Istusime laupäeval Mardiga Rahumäe mändide all ning päike võttis suviselt, sooja oli julgelt üle 22 kraadi. Start on küll kell 9:00, kuid nii võib maratoni teisel poolel päris palavaks minna. Need olid minu mõtted laupäeval, mis kõik hiljem tõeks osutusid. Jõudsime siiski koos kolme tunni lõppaja pundiga Lauluväljakule, meri oli õnneks vägagi rahulik ja tüüne. Eelmise aasta tuulteõudused jäid tänavu ära. 


Peale Pirita silda jäi kolme punt väga äkki taha. Kontrollisin pidevalt kilomeetrite vaheaegu, meil oli kõik korras. Imestasin omaette, et Pirksaar planeerib kolmesele pundile negatiivset splitti? Esimese ringi tagasitee kuni Pirita sillani oli okeika. Väimees Kristo oli joogi ja geelidega mind joogipunktis ootamas, kõik sujus suurepäraselt. Pirita tee mereäärsel teel tõstis Christjan kaheks kilomeetriks väheke tempot. Palju pole vaja, Russalka joogipunktis ootava abikaasani jõudes tundsin esimesi ohtlikke signaale. Pulsi viskas ka mõned löögid planeeritust varem üles. Kuid kõik tundus veel ilus, kiireid korrektiive tempos ei teinud. 



Isiklik julgestus seljataga sõitmas, mis nii viga vanalinnas kruiisida?

Vanalinnas Nunne tänavani jõudes ehmatas mitte ainult mind üks tõeliselt kummaline kaadervärk, sild tal nimeks. Hommikuse kaste järelmina ikka veel libe silla pinnas tegi tõeliselt ettevaatlikuks, just allaminek oli tõeline peavalu. Kui palju ohtlikke kukkumisi sellel sillal vihmasajuga oleks toimunud, see jääb juba fantaasia valdkonda. 



Kurikuulus Nunne sild saab viimast lihvi

Nonii, rütm veelgi rohkem sassis. Christjan esitas juba mitmendat korda küsimuse, kas kõik on korras? Punnisime edasi. 



Jõuame kohe poolmaratoni tähiseni

Sa pead poole peal ennast kriitiliselt hinnates veel vägagi värske olema, minul oli seis segane. Väga head need kindlasti ei olnud, aga midagi üliohtlikku ka ei osanud välja lugeda. Esimese poole aeg oli 1:30:23, olime alla 3 tunni jooksu kontekstis juba 23 sekundiga miinuses. Nüüd tekkis esimene oluline apsakas. Kogu 3:00 punt ja meie ise ka tegime olulise vahespurdi. 22 kilomeetri paugutasime täpselt 4:00-ga, ca 17-18 sekundit keskmisest kiiremini. Lisaks punnisin nüüd juba oluliselt tempot tõstnud kolmese pundiga kuni Pirita sillani koos joosta. Siis ujus unistus alla kolme tunni jõudmisest sujuvalt mu eest ära. Kiire sisekaemus hetke olukorrast ja korrektiivid edasiseks. Mõttetu pundi sabas jõlkumine oli tõstnud pulsi punasesse. Kiire tempo vähendamine, et pulss kukuks ca 5 lööki alla. Seda tempot hoidsin 30 km kontrollpunktini. Järgmine 3 kilomeetrit ja jälle kukkumine. Vanalinna sisenedes aitas ainult teadmine, et jäänud on veel kõigest 3 kilomeetrit. Ma kartsin sillalt allajoostes krampe, kuid kuidagi kooberdades jätsin selle kaadervärgiga hüvasti ning Schnelli tiigi jalutusteede mõõtmine hakkas pihta. 


Pildi peal näeb isegi jooksmisena välja

Ainus päästev teadmine, et on jäänud kõigest üks kilomeeter!

Kilomeeter enne lõppu hoiatas Mallor mind neljasest pundist seljataga. Paraku annab pulss maratonis tegeliku jooksutempo, seda hoolimata soovmõtlemisest lõpukilomeetrite lõpuponnistustest. Kaarli kiriku juures jäi krambipaus õnneks tegemata, kuid kiirused olid drastiliselt kukkunud. Aeg 3:08 polnud just loodetud aeg, aga rõõm tehtud jooksust suurem veelgi.

Joogipudelid lõpualast kaasa ja pingi peale istumine. Ütlesin abikaasale, et pole lähemate minutite jooksul suurem suhtleja. Vaatad järjest lõpetajaid, nii paarikümne minuti pärast eluvaim jälle sees. Tütardest noorim hakkas juba Sügisjooksu 10 km stardiks valmistuma, läksime talle kaasaelama. Tütar läbis distantsi tunni ja 6 minutiga. Kadri vanuses on tähtis hoida huvi liikumise vastu, tulemuste forsseerimine on lausa ohtlik. 



Kadri Sügisjooksu stardis

Kadri finishit oodates sain pilgu heita suurele osale sellest pöörasest massist, mis 10 km jooksu ja kepikõnni distantsi läbisid. Oli väga palju ehedat rõõmu liikumisest. Pöörased lõpuspurdid võtsid tummaks! Kümpi lõppaeg ise võis olla julgelt üle tunni, kuid viimased sada meetrit pandi ikka täiega. Kusagil 10 km distantsi 1:15 lõppajast alates muutus rahvas finishikoridoris tundmatuseni. Ei mingit liigset soorituspinget, võeti päikselisest sügispäevast maksimumi. Nii veetis üks paar finishikoridoris endast pilti tehes mitu minutit parimat kadreeringut otsides. Kui lõpuks sobiv foto käes oli, siis jalutati rahulikult finishi poole. Nii võttis üks härrasmees daami sülle ja kandis kätel finishi poole. Lõpus tõstis ta daami õlgadele. Kas pole romantiline? Kolm, neli või viis sõbrannat käsikäes koos lõpetamas. Aga ühe mehe kohta tuli keskmiselt kümme naisterahvast, mis tähendab seda, et liikumise püramiidi alus ehk massid on meil väga tugeva naiste osakaaluga. Vastupidiselt on rahvajooksude tipmine osa ülimalt maskuliinne. Käesoleva aasta Tartu 23,4 km Jooksumaratoni esimese viiesaja lõpetaja seas oli ainult 24 naist, naiste osakaal alla 5% rahvajooksu tipust on siiski liiga vähe!


Igal juhul kasvatab enamus minuvanuseid mehi juba soliidset õllekõhtu ning on täis püha viha ürituse vastu, mis kord aastas ei lase neil oma autoga sõita igasse soovitud Tallinna punkti. Tükk selgitustööd vajab veel tegemist. Samas on mõistliku kontrolli all tehtav jooksmine parim, mis ühe neljakümnendates mehega juhtuda võib. Loodame, et pühapäevane suurüritus aitab siin järgnevate aastatega pilti muuta. Ise ikka platsis, sest kodulinna suurepärase korraldusega jooksuüritus lihtsalt vajab osalemist!

Saturday, September 7, 2013

Nutikas turundamine

Koostöö Malloriga algas talvisest Pringstore kontori külastusest. Esimesed CEP-i põlvikud ostetud, sai nende kvaliteeti koheselt sisetreeningutel kontrollitud. Tipp-topp. Järgmisena sai vaadatud talviste põlvikute poole ning tuleb tunnistada, et neist said minu absoluutsed lemmikud. Elame kliimavöötmes, kus ligi pool aastat on jooksmiseks kehva ilma. Loomulikult aitab õige riietus ja siin ongi CEP-i talvised põlvikud tõeline jack-pot. Võistlustest jooksin talviste CEP-idega aprillikuise Haapsalu 10 km maantejooksu. Suviseid CEP-i põlvikuid katsetasin esimest korda Viljandi Järvejooksul, seal olid jalas veel eelmise hooaja mudelid. Mallor soovitas Tartu 23,4 km Jooksumaratoniks proovida käesoleva hooaja mudelit. Kuna uued, selle hooaja New Balance 890v3 tossud olid erkrohelised, siis CEP-i riiulilt sai võetud sama tooniga põlvikud. Ootamatult tekkinud kombo meeldis Mallorile väga, ootamatult oli see heleroheline toon isegi kärts oranzhist paremini nähtav. Edasine oli juba ajalugu. Kasutasin neid põlvikuid kõigil selle aasta jooksudel ja pole pidanud kahetsema.


Mallor tegi Tallinna maratoni nädala esmaspäeval ettepaneku teha sobivas kohas pildistamine, eesmärgiga toota erinevateks müügiaktsioonideks vajalik bänner. Otsene eesmärk oli reedene Rocca Rademari müügiedendus, kus peamiseks argumendiks põlvikutega kaasnev tasuta CEP-i T-särk.


Pildistamise koha jätan ärarvamise mängu jaoks.



Moment fotosessioonilt I

Moment fotosessioonilt II

CEP-i ja New Balance 890v3 hiilgav kombo!

Vot seesama särk tuli CEP-i põlvikuid ostes tasuta kaasa! 

Mustvalge töötab endiselt imehästi!

Selline oli reklaammaterjal

Selline oli lõpptulemus Rocca Rademaris 06.09.13


Sunday, September 1, 2013

Pärnu Kahe Silla Jooks 2013

Kaks Silda oli vaieldamatult üks eelmise jooksuaasta parimaid üllatusi. Meeldivalt palju rahvast, Pärnu kandi jooksurahvale on tegemist ikka tõelise laulupeoga. Kõik ei jookse Tallinna või Tartu maratoni ning vähe lühema formaadi austajatele on tegemist teise poolaasta tähtsaima rahvajooksuga. Sel aastal oli selgelt näha, et Ülemiste Järvejooks läks kõigil Tallinna maratoni osalejatel täie rauaga. Täna tundus, et ka Pärnus eriti ei hellitatud. Paljud järgmisel pühapäeval Vabaduse platsile minejad panid ikka 95%-se pingutusega vähemalt. Aga lähemalt jooksust.


Sõit Pärnusse muutus vihmapilve järel kulgemiseks. Pärnu kui suvepealinn võttis meid siiski vastu päikesega, sooja 19 kraadi, lisaks päris tugevalt keerutav tuul. Tegime Christjan Läänega paar kilomeetrit soojendust, kiikasime laiendatud rajaosa kilomeeter enne finishit. Lahtine liiv tegi ettevaatlikuks, sest lõpukilomeetril võib jalg pehmem olla ning tõuge lahtisesse liiva pole enam nii efektiivne. Olime Christjaniga eelnevalt valinud jooksuks 3:50 kilomeetri tempo taktika. Kogunesime stardikoridori. Rõõmsad taaskohtumised vanade kaasvõitlejatega, aga enim üllatas Kaido Vahkali jooksurajale tagasitulek. Kaido eelmisel aastal esisaja hulka ei mahtunud, sel aastal tuli vigastusejärgselt Jaansoni signatuuriga särk ära!


Stardijoonel terekäed kaasvõitlejatega, üllatuslikult ka Kaido Vahkaliga

Pärnu stardijärgne rada kulgeb üle silla, paremale käänak ja pidevalt allamäge. Muidugi põrutas ligi sajapealine seltskond mängeldes esimese kilomeetri alla 3:30. Kalle Palling oli samuti meie 3:50 tempo pundis, tõmbasin teda koheselt tagasi. 



FB Jooksmine esimesel kilomeetril, Kaido ees tempot tegemas!

Äkki avastasin enda ees jooksmas Tiit Kibuspuu, jälle üks Tartu vana kaardiväe esindaja tagasi jooksuradadel! Kolmanda ja neljanda kilomeetri käigus hakkasid pundid selginema. Sillale jõudes olid terad juba sõkaldest eraldatud. Erinevates vahepunktides hüüti kohti 62-st 70-ni. Trepist allajoostes sattus Garmin segadusse ja pani igaks juhuks minu jooksu on hold. Uuesti jooksma hakates sai Garmin toimuvast rohkem aru ning automaatne paus lõppes.  Värskelt laiendatud jõeäärse tagasitee pinnaseks oli kokkusurutud liiv, mis muutus seitsmendast kilomeetrist kohati üsna pehmeks. Järgmisel aastal on see rajalõik asfalteeritud, siis muutub Kahe Silla Jooks õite kiireks.



Ilm soosis Kahe Silla Jooksu korraldajaid, sai ilusa jooksu tehtud!

Jooksin lõpukilomeetrid Olga Andrejevaga koos. Viimasel kilomeetril tehti kõvasti lõpuspurte, ei hakanud nendega võidu ajama. Püüdsin Olgat finishini ette jätta, kuid ta tegi viimased meetrid ikka nii aeglaselt, et sõna otseses mõttes astusin, mitte enam ei jooksnud finishis temast meetriga ette. 



Veel viissada meetrit lõpuni!

Kahe Silla rada oli Garmini järgi sel aastal ca paarsada meetrit pikem, põhjuseks lõpueelne haak jõe äärest tänava asfaldile. Eelmise aasta keskmine kilomeetri tempo oli 3:54, sel aastal 3:49. 

Siit saavad esimesed 70 Kahe Silla Jooksu finisheerijat oma viimaseid meetreid vaadata:


Jooks läbi, nagu ikka väike söök, protokolli kiibitsemised, Jaansoni signatuuriga Kahe Silla sedakorda sinise särgi väljavõtmised, jalutuskäik randa ning kojusõit! Enne ärasõitu nägin murelikku Alar Savastveri kinnimähitud jalaga. Loodame südamest, et Alar Tallinna maratoniks jala töökorda saab. Ise nüüd rahuliku nädala lainel. Teisipäeval proovin mõned kilomeetrid planeeritavat maratoni tempot, siis veel mõnel päeval paar liigutust ja siis ootab meid Vabaduse plats! Lahingusse, raisk!


Võrdluseks paarsada meetrit lühema eelmise aasta jooksu statistika


Esimene grupipilt sellel aastal nii reaalselt kui virtuaalselt jooksumaailmas koosoldud tiimiga. Vasakult Lauri Valdmaa, Tarmo Maiste, blogija ise, Christjan Lään, Kaido Vetevoog. Ere päike segas, aga vastu päikest jälle ei saa pilti teha.


Jaan kohe kampa, aga suurim kiitus Romkale, sest alati nõus pildile tulema! 


Nüüd ka Tarmo Hõbe kambas, Frankfurdis koos puud soola söödud!