Igal aastal saab tõsisem jooksuharrastaja uue meeldetuletuse, et Tallinna maraton on aasta tähtsaim jooksuvõistlus. Loomulikult koguneb tõsisemal harrastajal aasta peale minimaalselt 20 rahvajooksudel osalust ikka ära, kuid ainult Tallinna maratoni puhul küsivad eranditult kõik su käest tulemust. See üritus on kasvanud lihtsalt niivõrd mastaapseks, väljudes jooksurahva maailmast.
Napi kahe aastaga on Linnajooksude sari saanud üheks dominantsemaks sarjaürituseks Eesti jooksumaastikul. Sarja siseselt domineerib omakorda Tallinna maraton, sisuliselt otsustakse sarja saatus septembri esimese täisnädala pühapäeval.
Tegime eelmisel aastal esimest intensiivsemat hooaega ja Riho seadis Tallinnaks valmistumise treeningute keskmeks. Kuigi olime ka varasematel aastatel päris korralikult harrastusspordiga tegelenud, võttis esimene tõsisem aasta meid võhmale. Oma osa oli pööraselt palaval eelmisel suvel ning mõnel üliintensiivsel treeningul, mis halva juhuse tahtel põrgukuumusesse sattus. Sellest tekkinud jääkväsimus vajutas pitseri suve teise poole tegemistele ning käesolevat hooaega planeeris Riho veidi tagasihoidlikumana. Teadlik valik, et meid täppe ikka pikemateks aastateks jooksuradadel hoida. Samas on maratoniga ainult kaks võimalust: kas teed spetsiaalselt maratonitreeningut või valmistad end ette nö Järvejooksude formaadis üritusteks. Sel aastal on järvekad ja poolikud õnnestunud, see andis teatud lootusi Tallinna maratoniks.
Ülemiste ja Kaks Silda sobivad suurepäraselt organismi Tallinnaks lahti ehmatamiseks. Energiajooks andis veelkordselt kogemust, et võistluspausi ei tohi liiga pikaks venitada. Samas andsid need kaks eelvõistlust signaale, mida koheselt õigesti hinnata ei osanud. Korralik maratonivorm peab aitama sul kesta Ülemistel lõpuni välja, seda hoolimata ka liigkiirest esimesest neljast kilomeetrist. Mina aga kustusin viiendal kilomeetril ära, sest polnud piisavat kiiruslikku vastupidavust. Kaheks Sillaks valitud ühtlast 3:50 kilomeetri kontrolltempot oleks pidanud kestma ka kehvema maastikuga lõpukilomeetritel, mida ma ei suutnud. Pealtnäha justkui pisiasjad, mis ei peaks maratoni puutuma, aga puutuvad isegi väga. Eelnevad testvõistlused on väga vajalikud ning sealt saadud infot tuleb ühtegi fakti ilustamata maratoni reaalselt toimivaks taktikaks vormida.
Kolmapäeva õhtul tundsin kurguvalu. Selge, sügisperioodi alatine ohuallikas jälle platsis! Esimesed vähegi külmemad sügisõhtud on paganama salakavalad. Reedeks oli asi kontrolli, kuid mingi jälje ta jättis.
Tallinna rada on petlik, oi kui petlik! Tegemist on kahe ringiga, kuid tegelikkuses tuleb kogu rada neljaks jaotada. Kilomeetrid 1-18 on tõesti kiire asfalt, pole probleemi. Kuid Paksu Margareeta tõusust alates algab teine maailm. Esimese ringi kestel saad kõigi munakiviteede ja uuendusliku Nunne tänava sillaga veatult hakkama. Kuid pulsi viskab ilusti üles. Kui nüüd enne Vabaduse platsi Kaarli kiriku mäest alla tuiskad, siis tekib instinktiivne soov vanalinnas kaotatud sekundid tagasi teha. Nii kihutataksegi kuni Lauluväljakuni olulisemalt kõrgema kilomeetri tempoga ohtlikult punasesse.
Christjaniga Kaarli kiriku mäest alla tuiskamas
Mallor tegi veel ühe lähivõtte
Edasine on juba ajalugu, mil keegi ära kustub. Kas minnes või tulles Pirita sillale, vahet ei ole, aga tempo kukub planeeritust järsult varem. Unustatakse, et maratonijooks peab toimima kui metronoomi tiksumine. Pinginaaber Mart aitas mind Paksu Margareeta joogipunktis minu enda SIS-i joogi ja geelidega ning ütles hiljem, et kusagil 3:30-3:45 pundis kasutas keegi nutitelefonil kõvasti tiksuvat metronoomi. Tiksuv metronoom tuletab sulle igal sekundil meelde, et maratoni alus on ühtlane rütm ja sealt tulenev tempo. Olulisi muutusi rütmis ja tempos saavad endale lubada ainult väga treenitud maratoonarid. Veel üks oluline detail. Sa pead Tallinna maratonil jätma viimaseks kolmeks vanalinna kilomeetriks proportsionaalselt rohkem jõuvarusid kui näiteks kiirel Frankfurti rajal.
Vana hea purjetamissemu Andre ja Urmoga starti minemas
Nonii, koguneme stardikoridori. Sel aastal harjumatu kolmekohaline stardinumber ei anna luba minna tavapäraseks saanud eliidi koridori, mis tuletas meile Christjaniga koheselt meelde, et eelmisel aastal kõik päris hästi ei laabunud. Planeerisime väiksemas pundis joostes ühtlast kilomeetri tempot ca 4:16 vahemikus, juba eelmisel aastal hiigelsuureks paisunud 3:00 lõppaja punti püüdsime vältida. Nägime Tarmo Maistet, kes võttis väga konservatiivse joone ja hoidis siiski 3:00 pundi ligi.
Stardipaugu kõlades läks ühtlaseks tiksumiseks lahti. Eelneval päeval pinginaabrit külastades tegi mind ettevaatlikuks tavatult soe keskpäevane päike. Istusime laupäeval Mardiga Rahumäe mändide all ning päike võttis suviselt, sooja oli julgelt üle 22 kraadi. Start on küll kell 9:00, kuid nii võib maratoni teisel poolel päris palavaks minna. Need olid minu mõtted laupäeval, mis kõik hiljem tõeks osutusid. Jõudsime siiski koos kolme tunni lõppaja pundiga Lauluväljakule, meri oli õnneks vägagi rahulik ja tüüne. Eelmise aasta tuulteõudused jäid tänavu ära.
Peale Pirita silda jäi kolme punt väga äkki taha. Kontrollisin pidevalt kilomeetrite vaheaegu, meil oli kõik korras. Imestasin omaette, et Pirksaar planeerib kolmesele pundile negatiivset splitti? Esimese ringi tagasitee kuni Pirita sillani oli okeika. Väimees Kristo oli joogi ja geelidega mind joogipunktis ootamas, kõik sujus suurepäraselt. Pirita tee mereäärsel teel tõstis Christjan kaheks kilomeetriks väheke tempot. Palju pole vaja, Russalka joogipunktis ootava abikaasani jõudes tundsin esimesi ohtlikke signaale. Pulsi viskas ka mõned löögid planeeritust varem üles. Kuid kõik tundus veel ilus, kiireid korrektiive tempos ei teinud.
Isiklik julgestus seljataga sõitmas, mis nii viga vanalinnas kruiisida?
Vanalinnas Nunne tänavani jõudes ehmatas mitte ainult mind üks tõeliselt kummaline kaadervärk, sild tal nimeks. Hommikuse kaste järelmina ikka veel libe silla pinnas tegi tõeliselt ettevaatlikuks, just allaminek oli tõeline peavalu. Kui palju ohtlikke kukkumisi sellel sillal vihmasajuga oleks toimunud, see jääb juba fantaasia valdkonda.
Kurikuulus Nunne sild saab viimast lihvi
Nonii, rütm veelgi rohkem sassis. Christjan esitas juba mitmendat korda küsimuse, kas kõik on korras? Punnisime edasi.
Jõuame kohe poolmaratoni tähiseni
Sa pead poole peal ennast kriitiliselt hinnates veel vägagi värske olema, minul oli seis segane. Väga head need kindlasti ei olnud, aga midagi üliohtlikku ka ei osanud välja lugeda. Esimese poole aeg oli 1:30:23, olime alla 3 tunni jooksu kontekstis juba 23 sekundiga miinuses. Nüüd tekkis esimene oluline apsakas. Kogu 3:00 punt ja meie ise ka tegime olulise vahespurdi. 22 kilomeetri paugutasime täpselt 4:00-ga, ca 17-18 sekundit keskmisest kiiremini. Lisaks punnisin nüüd juba oluliselt tempot tõstnud kolmese pundiga kuni Pirita sillani koos joosta. Siis ujus unistus alla kolme tunni jõudmisest sujuvalt mu eest ära. Kiire sisekaemus hetke olukorrast ja korrektiivid edasiseks. Mõttetu pundi sabas jõlkumine oli tõstnud pulsi punasesse. Kiire tempo vähendamine, et pulss kukuks ca 5 lööki alla. Seda tempot hoidsin 30 km kontrollpunktini. Järgmine 3 kilomeetrit ja jälle kukkumine. Vanalinna sisenedes aitas ainult teadmine, et jäänud on veel kõigest 3 kilomeetrit. Ma kartsin sillalt allajoostes krampe, kuid kuidagi kooberdades jätsin selle kaadervärgiga hüvasti ning Schnelli tiigi jalutusteede mõõtmine hakkas pihta.
Pildi peal näeb isegi jooksmisena välja
Ainus päästev teadmine, et on jäänud kõigest üks kilomeeter!
Kilomeeter enne lõppu hoiatas Mallor mind neljasest pundist seljataga. Paraku annab pulss maratonis tegeliku jooksutempo, seda hoolimata soovmõtlemisest lõpukilomeetrite lõpuponnistustest. Kaarli kiriku juures jäi krambipaus õnneks tegemata, kuid kiirused olid drastiliselt kukkunud. Aeg 3:08 polnud just loodetud aeg, aga rõõm tehtud jooksust suurem veelgi.
Joogipudelid lõpualast kaasa ja pingi peale istumine. Ütlesin abikaasale, et pole lähemate minutite jooksul suurem suhtleja. Vaatad järjest lõpetajaid, nii paarikümne minuti pärast eluvaim jälle sees. Tütardest noorim hakkas juba Sügisjooksu 10 km stardiks valmistuma, läksime talle kaasaelama. Tütar läbis distantsi tunni ja 6 minutiga. Kadri vanuses on tähtis hoida huvi liikumise vastu, tulemuste forsseerimine on lausa ohtlik.
Kadri Sügisjooksu stardis
Kadri finishit oodates sain pilgu heita suurele osale sellest pöörasest massist, mis 10 km jooksu ja kepikõnni distantsi läbisid. Oli väga palju ehedat rõõmu liikumisest. Pöörased lõpuspurdid võtsid tummaks! Kümpi lõppaeg ise võis olla julgelt üle tunni, kuid viimased sada meetrit pandi ikka täiega. Kusagil 10 km distantsi 1:15 lõppajast alates muutus rahvas finishikoridoris tundmatuseni. Ei mingit liigset soorituspinget, võeti päikselisest sügispäevast maksimumi. Nii veetis üks paar finishikoridoris endast pilti tehes mitu minutit parimat kadreeringut otsides. Kui lõpuks sobiv foto käes oli, siis jalutati rahulikult finishi poole. Nii võttis üks härrasmees daami sülle ja kandis kätel finishi poole. Lõpus tõstis ta daami õlgadele. Kas pole romantiline? Kolm, neli või viis sõbrannat käsikäes koos lõpetamas. Aga ühe mehe kohta tuli keskmiselt kümme naisterahvast, mis tähendab seda, et liikumise püramiidi alus ehk massid on meil väga tugeva naiste osakaaluga. Vastupidiselt on rahvajooksude tipmine osa ülimalt maskuliinne. Käesoleva aasta Tartu 23,4 km Jooksumaratoni esimese viiesaja lõpetaja seas oli ainult 24 naist, naiste osakaal alla 5% rahvajooksu tipust on siiski liiga vähe!
Igal juhul kasvatab enamus minuvanuseid mehi juba soliidset õllekõhtu ning on täis püha viha ürituse vastu, mis kord aastas ei lase neil oma autoga sõita igasse soovitud Tallinna punkti. Tükk selgitustööd vajab veel tegemist. Samas on mõistliku kontrolli all tehtav jooksmine parim, mis ühe neljakümnendates mehega juhtuda võib. Loodame, et pühapäevane suurüritus aitab siin järgnevate aastatega pilti muuta. Ise ikka platsis, sest kodulinna suurepärase korraldusega jooksuüritus lihtsalt vajab osalemist!
Väga hästi kirjutatud ja väga hästi joostud ka! Metronoomi-mees oli 3:45 grupis, mulle hakkas mingi hetk närvidele käima, aga ega ma muidugi sellepärast sealt grupist maha ei jäänud ;) aaa ja muiude Hanno, sul oli möödundaasta Nelijärvel õigus - ülepronatsioon kaob harjutustega. Jooksin seekord maratoni enamvähem neutraalse tossuga.
ReplyDeleteTõesti salakaal rada. Ma tegin ehk rajal 2 suuremat viga. Esiteks 2km enne vanalinna sisenemist tõstsin tempo 4:15 pealt alla 4:10, et aega võita enne tõuse jättes oma kaaslased maha, ning teise ringi alguse kuni pöördepunktini ka ehk liiga tugevasti (tempo 4:05-4:10), kuna arvestasin, et lõpus tuleb ajakaotus nii või naa ja tahtsin, et varu oleks piisavalt suur. Paraku 5km enne lõppu langes tempo rohkem, kui ma ootasin. Ei oodanud, et 40. tõusuga kilomeeter läheb ligi 5 minutit!!!
ReplyDeleteMarju, meil tekib siin omamoodi "rüselemine", kelle kiitus peale jääb? ;-) Sul enda blogis oli väga hästi kirjutatud kokkuvõte! Lauri, ma ise jätan selle metronoomi kujundi maratonijooksudeks alatiseks meelde. Sisuliselt maksab iga tõmblemine rajal kätte. Jooksin küll esimesed 5 kilomeetrit by the book aeglaselt, aga tegelikkuses peab lõpuni ühtlaselt jooksma. Eriti Tallinnas, kus veel viimaseks Paksu Margareeta tõusu võtmiseks peab ikka veel väga värske olema.
ReplyDeleteErinevalt minust oli sul vähemalt peas kõik korras kogu jooksu vältel, nagu kirjutisest kumab. Targad otsused esmärkide muutmisest peab suuutma ära seedida ka mütsialusega lisaks sellele, et füüsis niigi sunnib ja ka siis pole kerge, kui tempo kukub.
ReplyDeleteKokkuvõtte kenasti joostud su poolt ikkagi. Usun,et suvine "võistluspaus" ei tee paha, pigem vastupidi - kogu aeg isegi tagasi hoides tempot ja vaikse(ma-)lt meie vanuses võisteldes /ja kui ka treeningud on TLN Mar-le suunatud/ küpsetab läbi - näiteid oli rajalt väga palju võtta.
Nunne tn. sild oli pehmelt öeldes linnavalistuse tranpordiameti "po..o". Loodetavasti oli teiseks ringiks, kui jalad pehmed, ära kuivanud see laskumine. Lisaks käisid mulle väga närvidele need meeletus koguses olevad km postid - esimesed 10 km ei saanud pihta üldse, kus õige post on, kuna trehvasid seda viimasel hetkel. Ma imestan, et kas siis ei saa tõesti nii teha, et 21 ja 42 km postid kattuvad esimene ring? Ja isegi õiged km postid (kui nad ära jagasin tumeda värvi taustal oleva teksti "maraton" ja "21,1km"), olid need ebaühtlaselt... sest pandi lähima posti külge...
Mu imeraviga korda saanud jalg pidas vastu - aga järelikult 1 nädalane istumine viis selleni, et alateadlikult koormasin joostes riskantse hüppeliigese asemel põlvi ja sinna lõi juba 14km-l valu, mis vanalinna tõusudega küll taandus, et Kaarli puiestee laskumisega võimenduda ja TLN Ülikooli ees sundis juba sammu aeglustama - see veidi küll aitas. Kuna olin eelnevalt vaimu valmis seadnud, et end tükkideks ei jookse /seda tegin juba Pärnus :)/, kui vigane jalg tunda annab, siis lõpuni 4.20-4.30-ga "tiksuda" ei tundunud seal Musta Luige ees kuigi ahvatlev perspektiiv potentsiaalse tõsisema vigastusega riskudes... ja jätsin asja pooleli. Tegelikult oli juba stardist alates pulss antud tempo kohta imelikult kõrge (u. 6-8 lööki)... - ei tea, kas see pabistamine eelneval nädalal ja stardipinge tegid seda?
Põlv veidi tundlik /veel/, aga ainuke eelis hetkel, et taastuda pole vaja liiast.
Aga kas sügisel veel sul vigade parandus plaanis kuskil?
Alar, väga äkki vabanes oktoobri lõpu Frankfurti maratoni täispakett. Nii registreeritud osalus, lennupiletid kui ka hotellitoad. Kõike seda peaks hetkel jõudma ümberregada. Pakkusin seda Laurile (Valdmaa), kel jäi Tallinnas ülinapilt 3:00 piir alistamata. Sellise vormi puhul lõhuks Lauri kolme tunni piiri Frankfurtis pilbasteks. Aga kui Lauri ikkagi tulla ei saa, siis on koht endiselt vaba. Ise olen Frankfurtis kohal nagu kolm kopikat, eesmärgist endast ei tohi kõva häälega rääkida. Aga ei pea liiga palju pead ragistama, et mu eesmärki ära arvata!
ReplyDeleteMul on sama tunne - et liiga palju rääkides sõnad ära. Urmas /Randma/ hakkas seal lõike joostes juba Ülemiste ja Valge Daami põhjal mulle selliseid aegu pakkuma maratoniks, et aeglasemini joostes tundsin end nagu "süüdlasena" veidi :) :) .
ReplyDeleteTargem ikka meiesugustel väike siht hoida sisimas, aga minna mõnu tundma ja targalt jooksma, küll siis plaan ka täis tuleb, sest liigutatud ju on...
Muidu liigne stress, mida ma vist juba oma perele olen tahtmatult laiali kandnud :)
Avastasin alles nüüd selle asjaliku ja hästi kirjutatud blogi. Tänud, Hanno! Loodan, et Frankfurdis õnnestub sul alistada maagiline piir, sest hooaja varasemate jooksude tulemused annavad selleks ju kuhjaga lootust.
ReplyDeleteKommentaariks jooksu kirjeldusele. Vigu on maratonil võimalik teha musttuhat - ja enamik neist tulebki omal nahal läbi proovida, sest muidu ei õpi - aga üks levinumaid tundubki olevat kiirendamine pärast 21km märki. Jalg tundub värske, finishini vähem kui pool maad, mistõttu tekib kergesti mõte, et vaat nüüd tuleb negatiivne split! Minu esimesel Tallinna maratonil 2010 küpsetas terve suur grupp end niimoodi läbi. Kimasid minust ja Mart Einastost draamateatri juures mööda ja pärast tulid selg ees ükshaaval jälle vastu. Ise olen mõelnud, et kuskil 27-28 kilomeetril võiks hakata tasakesi "panema", ent mullu osutus ka see liig varaseks ja sain kõrvetada. Kui Tallinnas on teise tagasipöörde juures silm punnis ja jalg enam ei keri, ootab Russalkast alates häving.
Alar - kahju, et Narvas näidatud hea vorm jäi sul realiseerimata, ent katkestamine tundub tõesti ainuõige, jättes võimaluse vigade paranduseks suhteliselt lähemal ajal. Ma ise jooksen 13. okt Münchenis ning oleks väga vahva kui sinna tuleks veel alla 3h jooksvaid eestlasi - oleks kellegagi pärast finishis muljetada.
Pärtel, tänud toetavate sõnade eest! See teine tagasipööre on tõesti märgilise tähtsusega, seal tehtud aus organismi sisekaemus paneb palju asju paika. Kahel esimesel maratonil jooksin sinnani targemalt ning viimasest tagasipöördest Russalkani nägin vastutulvate selgade merd. Tagapool rohkem rahavst ka. Alar, olid eile Nõmme rajal üliheas pikamaajooksu vormis. Kerge kevadine ülekaal olio asendunud sitke füüsisega. Hoia end ja liigutad veel sel sügisel mägesid!
ReplyDeleteCiao Pärtel,
ReplyDeleteTänud toetamast Hannot ja ka mind :) /Hanno "diagnoos" mulle teisipäeva põhjal on optimistlik jala seisu arvestades. Hanno maagiline piir peaks Fra-is tulema kindlasti, sest 55 minuti pealt Ülemistel jooksin ise eelmine aasta okt-is +- 4min/km maratoni. Hannol lõpus rahulikult võttes samuti pea 55.
SEB-ile oleks mul juba tark olnud mitte katkestama üldse minnagi:(.
Aga tahtmine end "realiseerida" oli nii suur, et mõistus kadus. Kohe stardist oli kõik minu jaoks vale: Pulss, tempo, põlvevalu alates 15km-st. Isegi segaselt iga distantsi tarvis ülekülvatud km postid ajasid mind närvi jooksu ajal. (Ja seisundi hinnang mitte Narva põhjal, kus ikkagi sain kolaka (lootsin 1.15-1.30 paremat aega) ja mahu pealt jooksin, vaid Ülemiste ja Valge Daami baasil, kus ka treeningute pealt oli kangete jalgadega funktsionaanle seisund (an-aer lävest üle jooksmise kestvus ja tempo) hea.
Hetkel väänatud jalg on OK, valu pole mingit, veidi turses veel ainult. Aga katkestamise põhjustanud asendi muutusest tulenevast põlvevalust pole lahti saanud. Nagu issias - kord see teeb rohkem muret, kord tasa sörkides täitsa OK, nagu T Harku metsas. Eriti silmas pidases nädal peale Münchenit plaanitavat (siit ka vastus Pärteli Baierimaa kutsele): Olen 20 oktoobril Lago Maggiore maratonil (veel üks kena järve äärne maraton Põhja-Itaalias.
Hanno - vaata, et lihtsalt üle ei keera viimastel nädalatel.
Paras jooksunälg ja meelte kontrolli all hoidmine 32 km-ni tagavad tulemuse.
Ma olen nii kindel, et me seal koos frankfurdis selle eesmärgi, mis mul sama kusjuures ära kannatame. Edu ja jōudu seniks.
ReplyDeleteRain Seepõld
Rain, rõõm kuulda! Kui mõõdame täpselt tempot, siis saame rajal kokku küll. Mis su stardirühm Frankfurtis on? Ma ise olen eelmise aasta 3:05 põhjal Asics corralis. Frankfurti kodukalt info: 1st wave: start at 10:30am
ReplyDeleteASICS corral
International elite runners and runners with a finish time up to 3:15 hrs
Kõigile tervist soovides, Hanno