Mai tähistab suure jooksuhooaja algust.
Kahetsusväärselt toimub Kõrvemaa Jooks teist aastat järjest kõigest mõned päevad Viljandist varem, sel hooajal M45 masinaklassi sisenenu jaoks on puhkepaus kahe raske jooksu vahel liiga lühike. Ei jõua taastuda.
Viljandi 2013.a. Järvejooksu finishis
Ülipikk talv röövis kolm magusat Nõmme ja Järve Terviseraja fartleki ja lõigutrenni nädalat. Täpselt aasta tagasi sai just neil nädalatel krossijooksu vormi teravikku neil radadel ihutud. Etterutates võib öelda, et Viljandi tulemus oli väike hiina ime, eelnevalt tehtud nelja-viie välistreeningu efektiivsus pidi pöörane olema. Igal juhul sai kogemuse, mida Viljandi ambitsioonide korral järgmisel aastal vältida. Loodame, et tänavuse olematu kevade sundseisu järgmisel aastal ei tule. Viljandis esisaja ambitsioonide korral peab teadma, et need esisaja vennad teevad oma fartleki ja lõigutreeningu oinatunnid iga ilmaga, sadagu või pussnuge.
Olude sunnil jäi sel kevadel vahele Rabajooks, ca 6,4 km pikkune hapnikuvõla piiril tehtav jooks sobib Viljandi sissejuhatuseks ideaalselt. Poolteist nädalat varem tehtud Istanbuli reis oli fantastiliselt hea kogemus, aga viimase päeva ülipikk tagasireis koju jättis treeningutega kuhjuva jääkväsimuse näol jälje kuni eelmise nädalavahetuseni välja. Nii jäi viimaseks võistluskiiruse katsetuseks kolm nädalat tagasi siledal asfaldil joostud Haapsalu 10 km Maanteejooks. Tunne Viljandi stardi eel oli hõre. Teadvustasin koheselt, et uut rajarekordit tänavu ei tule, eelmise aasta aja kordamine oleks tõeline õnnestumine.
Omaette ooper oli FB Jooksmise võistkonna regamine, sest esmased päringud läksid kui musta auku. Kui lõpuks peakorraldaja Loit Kivistikuga ühendust võtsin, siis hakkasid asjad kiiresti laabuma. Saime klaariks ka regamisel tekkinud segadused. Ootamatult selgus, et Kaido Vahkal peab siiski 24.05. jalaopile minema. Kaotasime tiimivõistluses üliolulise mehe. Teine kaotus oli Kaido Vetevoogile endalegi ootamatu üleregamine Stamina hingekirja. Seitse arvesse minevat kohta esitab osalevale klubile päris kõrged nõuded mansa ühtlase taseme kohta.
Viljandi Järveka rada on aastakümnetega osalejate poolt täiuslikuseni optimeeritud, mingit tundmatut salanippi uue raja trajektooriga enam pole. Oluliseim valik seisab ees Orika silla ületamise järel: kas vasakule mutta rada lühemaks lõikama või kuiva jalaga otse, aga samas ca 150 meetrist ringi tehes mäkke minna. Kas riskida mudamaadlusesse jääva jooksurütmi kaotusega ja siiski võita meetreid või tõsta veelgi tempot ning mõned lisameetrid joosta? Eelmisel, oluliselt kuivemal aastal sain kuiva jalaga mäkke joostes mõnisada meetrit hiljem halva üllatuse osaliseks. Kogu Orika sillal selja taga olnud punt oli äkki päris korraliku edumaa saanud. Pooled sain kätte, kuid paljudega vahet enam tagasi ei teinud. Hommikul Viljandisse sõites sain siseinffi, et vesi on väga äkki viimaste päevadega oluliselt alanenud ning vasakpööre on täiesti reaalne. Enam valikuid ei olnud - vasakpööre!
Klassivend Kaupoga esimene jooksujärgne poseerimine.
Naine ja kaks nooremat tütart Viljandi järvele jalutades lihtsalt ringi peale tegemas, ise teadmatusega võideldes jooksu tegemas. Ilm tipp-topp, juba hommikul oli selge, et jooks tuleb FB Jooksmise uue lühikese vormiga. Adizero seeria riided on ülihea kraam, püksid olid terve jooksu kestel tuhkuivad, maika läks kergelt higiseks. Võistlusriiete tehnoloogiad on praeguseks juba paras kosmos. Olen mitu korda kirjutanud Eesti rahvajooksude üleriietamise probleemist. Alates 11-12 kraadist tuleb rahvajookse joosta kindlasti maika väel, ka T-särgi vaheletoppimine ei oma mingit mõtet. Rahvas aga oli eile kurguni pakitud pikkadesse dressidesse, mis omakorda tekitab pöörase palavuse ja ebamugavuse tunde. Milleks?
Klassivend Kaupo keset säravaid daame, Merle vasakul!
Nonii, stardieelne aeg läheb kiiresti nagu alati ja väga äkki tuli sissevõtta stardikoht Viljandi Järvejooksu eliitrühmas. Mitte stardirühmas kohtadele 150-300 või 300-500, vaid kohe Ilja ja Romka seljataga. Üks 2012. esimese täppsportlase hooaja eesmärke sai sellega täidetud. Paar stardieelset olustikulist detaili. Tehes aega parajaks lõõbitakse üksteise kallal. No ühe Veilbergi venna käest küsitakse naljaga pooleks, et mis kuramuse hiidvana vormi sa kannad, mingit firmamärkigi pole enam näha? Vorm oli tõesti Veilbergil üle-eelmisest kümnendist pärit, aga joosta kannatab. Veilberg lõõbib vastu, et mis hiidvana vorm, New Balance ju! :-) Vaatan ühe teise eliitrühma minuvanuse mehe tosse, varba kohalt vaatab vastu ilus suur auk. Ega Viljandi polegi mudatrassi pärast edevama kraami näitamise koht, aga samas panevad paljud vana kooli mehed lihtsalt oma ürgse ande pealt. Olgu jalas või seljas mis tahes kraam. Igal juhul on kõik jooksuhuvilised stardijoonel, nii ka arvukas FB Jooksmise tiim ja hulgaliselt teisigi, hea klassivend Kaupo nende seas.
Start.
Traditsiooniline 3:30 tempos esimene kilomeeter. Esimese suurema tõusu eelne lõik annab selge vastuse, et täna hiigeljooksu ei tule. Christjan Lään ujub rahuliku tempoga eest ära. 
Alguse kilomeetri traditsiooniline 3:30 min kiirus
Nüüd mäkke. Ei taha kohe pulssi punasesse, ümberringi möödutakse vasakult ja paremalt. Majade vahel olukord stabiliseerub, allamäge joostes seis juba hulga lõbusam. Kogu allamäe trass läbitakse asfaldil, kõige äkilisemad mehed tulid asfaldilt maha alles ülinapilt enne Orika silla joogipunkti keeramist.
Kohevarsti algab esimene tõsisem tõus!
Nüüd joogipunkti joomisest.
Sellest on FB Jooksmise laagriteski juttu olnud ja mida traditsiooniliselt ei osata teha. Sa valid joogipunktile lähenedes joogilaualt välja ühe konkreetse topsi. Joogiandjale saad loota ainult siis, kui oled väga väikeses pundis. Niipea kui pundis on üle 3-4 inimese, ära looda, et joogiandja saab kõigile joogitopsi andmisega hakkama. Murphy seadus ütleb, et tühjade kätega jääja oled justnimelt sina ise. Minu valusaim õppetund eelmise aasta Energiajooksust, kus joogipunkti jootjad kambakesi ei osanud isegi paarsada meetrit meid ennem nähes vajalikke järeldusi teha ning täielikus krambis vaadati meile Kaidoga (Vetevoog) kui pundi kahele viimasele tühjade silmadega otsa. Nii et valid ise silmadega eelnevalt laualt topsi, jooksed tops käes hingamist ühtlustades ca 10-15 meetrit. Ei hakka kohe kaanima ja vett endale kurku tõmbama! Hingamine ühtlustatud, võtad esimese ettevaatliku lonksu. Asi klaariks tehtud, võtad juba teise, suurema sõõmu. Ja ongi kõik, sest joogipunkte on meie rahvajooksudel väga tihedalt ja üle pole ka mõtet juua. Kogu selle tehnika eesmärk on jooksurütmi säilitamine. Mitte mingil juhul ei tohi joogilaua juurde uimerdama jääda! Segad kõiki teisi ja teed endale rütmikaotusega karuteene.
Mäed on võetud, nüüd tuleb põldudel eluvaim tagasi!
Orika silla järgsed lonksud tehtud, vaatasin äreva pilguga vasakule. Mutta tuli minna, aga mis on seis praegu, võistluse ajal? Ehhee, ilus mudamülgas vaatas vastu! OK, alguses oli veel kuiva jalaga võimalik jänesehaakidega hüpata vasakule ja paremale, kuni lõpuks tuli mürraki! pahkluuni mutta astuda. Siis veel ja veel! Nonii! Veidi kuivemat trassi ja jälle pahkluuni mudas. Aga see ongi järvejooks! Seda on Riho kogu aeg rõhutanud! Nüüd tekkis sportlik huvi ajalise võidu suhtes. Trass läks kuiva jalaga ringitajatega kokku ja väga äkki oli selge, et mudaralli andis ajalist võitu. Nüüd tekkis teine küsimus - kui palju läks korralikust jooksurütmist kaotsi? Päris palju, sest tossud olid jäägitult märjad ja mudased, aga kohe algasid vastaskalda magusad mäed. Jälle mööduti vasakult ja paremalt. Tundus, et möödujaid oli väga palju, aga protokolli kohaselt olin Orika silla vahefinishis 105, finishis jällegi 115. Sellisel tasemel hoiad igast positsioonist kümne küünega kinni, 10 möödujat tundub juba üle mõistuse palju. Ca 6 kilomeetri lõpus läks kuiva jalaga ringi teinud Jaan uuesti mööda, rütm oli tal hea ja selgelt minu olemasoleva mudaralli järgse madalseisu rütmist kiirem. Kuulsad kuuenda ja seitsmenda kilomeetri teravad laskumised ja tõusud panid viimase paugu, lihased paksult verd täis ja kiirus olematu. Põldude peal kooberdades tuli eluvaim tagasi, äkki hakkasime väikese pundiga väsijaid neelama.
Tuju läheb järjest paremaks!
Lõpp ei ole kaugel!
Üheksanda kilomeetri saabudes mööda põldu ukerdades kuulsin äkki kahuripauku. Selge, võitja on finishis! Napilt 3 kilomeetrit ennem mind! ;-) Selline on siis tasemevahe eliidi ja täppsportlaste vahel! :-) Enne suurt laskumist hüüti mööduvatele sportlastele kohti ning üllatusega tõdesin, et ligadi-logadi jooksuga olin eelmise aasta graafikus. Nii ajaliselt kui ka kohaga. Avaneb viimane pikk sirge asfaldil ning viimased pingutused. Paljud fotograafid olid ennast just sinna positsioneerinud, kuid avanev pilt jooksjate näol pole just kõige kaunim. Üleni mudased ja hambad ristis kannatamas. Mallor Malmre sai siiski head kaadrid kätte! ;-)
Päästev finish pole enam kaugel!
Kohustuslik Viljandi atribuutika - mudased tossud
Äkki vasakpööre, mäest alla veeremine ning päästev staadion. Vaatan kellalt aega ja ei usu silmi! Aeg võrreldes eelmise aastaga praktiliselt sama, vahe mõned sekundid. Pole paha!
See Viljandi ja Kõrvemaa väike ajaline vahe on alati olnud. 2006 ja 2007 a. oli Kõrvemaa 4-5 päeva peale Viljandit, alates 2008.a enne. Olen aru saanud, et Kõrvemaa 16km ei taastu 3-4 päevaga ära ja seega tuleb teha valikuid. Eelmine aasta, kui Kõrvemaa vahele jätsin sain esmakordselt Viljandit joosta ilma valutavate jalgadeta ja parandasin kohe ka oma rajarekordit. See aasta siis valisin Kõrvemaa ja Viljandi jäi vahele. Ma ka ei saa aru sellest üleriietamisest. Ma jookseksin lühikeses vormis juba alates plusskraadidest lühemad jooksud.
ReplyDeleteNäitena võib tuua ühe sügisese Viljandi Linnajooksu, kus veel pool tundi enne starti oli -3 kraadi külma, aga kuna päike paistis ja oli praktiliselt tuuletu, siis jooksin seda lühikeses vormis, nagu ka enamik esiviiekümne jooksjaid.
Lauri, Riia maratoniks okas päkka!
ReplyDelete