Tallinna maratoni ilm on nagu elusügisesse jõudnud pirtsakas daam, kes pidevalt igasuguseid nõudmisi esitab. Kord on tugevam tuul, kord laseb ta päikesel maratoniraja kuumaks kütta. Sel pühapäeval oli kõik ideaalne. Ei teagi, kas põhjuseks oli hommikune väike veinipokaal Gewürztraminerit, näiteks Delheim Stellenbosch aastast 2011? Igal juhul naeratas meile kõigile sügishommikune päike ning Tallinna lahel oli purjetajate keeli plekk. Ei ansatki tuulevirvendust merel. Mida veel tahta? Kui ehk, siis Paide-Türi jooksu lõppedes tõsta pokaal eelpool mainitud veiniga.
Tallinna maratonil Kaarli mäest alla jooksmas
Hommikul toimus kella kaheksa paiku abistava tiimi nõupidamine. Ema, abikaasa ja abikaasa õde võtsid maratonirajal sisse positsioonid, varustatuna SIS GO Electrolyte nimelise spordijoogiga ning SIS-i geelidega. Suurimad tänud neile, see abi oli hindamatu väärtusega. Tegin spordijoogi lahuse ülikange, sest kunagine Finniga purjetamine kasvatas massiivsed lihased. Ma omal ajal lausa elasin paar talve TOP-i jõusaalis ning need lihased ei kao kuhugi. Minu energiavajadus võrreldes pikamaajooksuks tunduvat sobilikuma füüsisega harrastajatega on tunduvalt suurem. Planeerisin distantsile 6 geeli, kuid reaalselt läks vaja viite. Kasutasin 8 joogikorda.
Suvine kuumalaine tekitas Saadjärve Järvejooksu järgselt Kristo Reinsaluga arutelu võistluseelse spordijoogi joomise teemal. Sõltumata maratonipäeva ilmast tuleb seda igal juhul teha, SIS GO Energy on selleks suurepärane lahendus.
Pilk kellale näitas, et poole tunni pärast algab maraton. Hopsti autosse ja kohal. Maraton ei vaja väga pikka soojendust. Napilt enne starti tegin otsuse, et CEP-i kompressiooniga reie toestajat ma ei kasuta. Ilmateade näitas, et päeva poole läheb oluliselt soojemaks ja maraton pole koht katsetusteks. Küll aga panin jalga tavapärased CEP-i põlvikud, mis on minusuguse 46-aastase vanaisast seeniorjooksja seni ühes tükis hoidnud. Olin mitu hooaega kasutanud rahvajooksudel New Balance 890 seeria tosse. Kuid käesoleva aasta tossutrendi märksõna on maksimalism. New Balance 890v4 versiooni tossud olid selgelt liiga paksuks ja pehmeks aretatud, eelmise, 890v3 versiooni ülihea asfalditunnetus oli ajalugu. Õnneks tegi Paul paar kuud tagasi kõne ja teatas New Balance 1400v2 versiooni Eestisse jõudmisest. Tegemist on edasijõudnud harrastajale väga õnnestunud mudeliga, otsus neid ka Tallinna maratonil kasutada oli ainuõige.
Tänud Helenile foto ja Jooksupartneri tiimile Pirita silla toetuse eest! Jooksuklubide vahel valitseb heasoovlik solidaarsus!
15-20 minutit maratonieelset soojendust oli täiesti piisav, nüüd oli aeg minna stardikoridori. Stardinumber 97 andis koha eliitrühmas. Tavapärased tervitused ja kiire sõjanõu. Sedakorda oli plaanis vältida Margus Pirksaare juhitud 3-tunni rühma massi, et keskenduda endale sobiva tempo ja rütmi leidmisele. Tegin Christjan Läänele, Kristjan Ennole, Jannes Mäeotsale ja Lauri Valdmaale ettepaneku joosta ühes pundis.
Jooksime jälle Christjaniga duos suure osa distantsist
Start! No kes siis rahvajooksudel esimest kilomeetrit aeglaselt jookseb? Loomulikut tegime esimese kilomeetri tempoga 3:57. Viru hotelli juures möödusime Rainist, kes läks tegema maskoti riietuses jooksja maratoni maailmarekordit, mis etterutates Rainil ka õnnestus. Seejärel möödusime kolmest palli põrgatavast korvpallurist, kelle õnnestunud Guinnessi rekordikatset eessõitva auto kastis istuv operaator filmilindile võttis.
Rain kui sündinud turundusgeenius pälvis järjekordselt kõvasti tähelepanu
Maratoniks valmistumine oli sel aastal eelmistest erinev. Tegime Viljariga tõusvas joones võistluskava, kus mitte ainult Ööjooks, vaid ka Ülemiste Järvejooks ja Kahe Silla Jooks tuli täie intensiivsusega läbida. Et Tallinna Maratonil põhjendatult 3-tunni rühmas joosta, peab poolmaratoni aeg vähemalt 1:22-1:23 olema. Juba poolmaratoni 1:25 isiklik rekord jätab liiga väikese vahe nõutava alla 3-tunni maratoni esimese ringi 1:28-1:29 vaheajaga. Ülemiste Järvejooksu 52:47 ja Kahe Silla 36:18 lõppajad näitasid, et kiiruslikku vastupidavust on piisavalt. Võtmeküsimuseks muutus taastumine. Kahe Silla järgselt oli veel neljapäeval hõre tunne. Kusjuures tegin teisipäeval ja neljapäeval rahuliku otsa ja kolmapäeval veel kiiremaid liigutusi. Liiga loiu viimase nädalaga võid vormile palju halba teha. Õnneks toimis kõik kui kellavärk. Avastasin aasta alguses lihaste füsioteraapiaks vahurulli, Mallorilt ostetud oranzh rull on mind taastumisel palju aidanud. Ka nüüdki. Täpsemalt lugege: http://runnersconnect.net/running-injury-prevention/research-effectiveness-foam-rolling/ Toitumisest. Juba paar viimast nädalat mugisin gojimarju, mis vääriksid laiemat tähelepanu. Veel kiidan mandleid, mis sobivad suurepäraselt söögikordade vahele maiustamiseks. Laupäeval tundsin end juba tunduvalt värskemana ning pühapäevane ärkamine andis teadmise, et jääkväsimust ei ole enam! Bingo!
Maratonist. Lauluväljaku eel formeerus meie selle maratoni punt. Efka, Grete Tõnne, Kristjan Enno, Christjan Lään, Alar Ridamäe ja veidi hiljem Lauri Valdmaa. Kristo Reinsalu on Eesti maratoonaritest oma blogis vast ehk enim kirjeldanud eduka maratoni läbimiseks vajalikke protseduure. Sa pead vähemalt iga 5 kilomeetri järel tegema vahekokkuvõtte organismi seisundist. Jutt ei käi soovmõtlemisest, milline mu seisund olla võiks, vaid aluseks tuleb võtta pulsikellalt vastuvaatav kirbe tõde. Pärtel Piirimäe on Tallinna maratoni läbimist kirjeldanud lihtsalt. Esimese ringi kestel peab organismi seisund olema veatu. Sa pead teadma oma pulsitsoone maratoni esimesel kümnel kilomeetril ja piiri, kuhu su pulss lõpuks (rõhk sõnal lõpuks!) ulatuda võib. Iga punasesse minek esimesel ringil tähendab kiiret signaali olemasolevast pundist eraldumisest ning uue, sobivama tempo leidmisest.
Christjan Lääne ja Kristjan Ennoga pundis
Paljud Tallinna maratoni väisavad jooksjad käivad läbi Margus Pirksaare nimelise akadeemia. Just tema on viimasel 4 aastal juhtinud 3-tunni rühma, et viia ellu paljude maratoonarite unistus - läbida maraton lõppajaga alla 3 tunni. Pirksaar juhib seda suurt unistust püüdvat punti kindlakäeliselt, leides distantsi kestel aega ka ergutada pealtvaatajaid. Eestisse pole veel jõudnud traditsioon valjuhäälselt maratoonareid ergutada. Ikka ja jälle peab Pirksaar oma kõva häält kasutama, et pealtvaatajatelt ergutuseks väike piuks kätte saada. Küll aga ergutavad Täppsportlased üksteist jooksurajal usinasti, lisaks nägin raja ääres klassivenna abikaasat Carmenit ja pinginaabri venda Tõnut. Minu väiksest toetustiimist rääkimata. Ergutused mõjuvad alati hästi.
Nonii! Kulgeme esimesel ringil oma pundiga, Margus Pirksaare 3-tunni pundist väheke eespool. Oi kui palju on seal sinilinnu püüdjaid, kes võiks koheselt tempot 5-10 sekundit kilomeetri kohta vähemaks võtta. Vaadake või sportfoto.ee fotosid esimesest ringist, kus paljudel 3-tunni pundi liikmetel on juba siis hambad ristis nägu ees. Lisaks joogipunktide õudus, mil sada jooksjat korraga oma joogitopsi püüdma lähevad. Aga olin ka ise kahel eelmisel aastal nende seas ja tean, et korralikult peksa saanuna oskad lõpuks saavutatud edu tunduvalt rohkem hinnata. Edu maratonis ei tule koheselt kätte, tee sinna on palistatud paljude ebaõnnestumiste ja pettumustega.
Enesetunne on hea, püüan hoida ühtlaselt kerivat jooksustiili. Sa pead edukaks maratoni läbimiseks end emotsionaalsesse mulli mõtlema. Liigne lobisemine võtab energiat, kuid taktikalist inffi peab edukas grupp omavahel jagama. Keegi hoiab tempol silma peal ja annab pundile teada, kas läbitud kilomeeter oli soovitud tempos või mitte. Grete Tõnnele hüütakse, et ta on esimene naine. Eks see teade võis ikka Grete egole kõditavalt mõjuda, kuid paar meetrit tagapool varitses ülikogenud maratoonar Efka.
Teisel ringil jooksin enamus aega üksinda, taamal peegelsile Tallinna laht
Efka Ahtri tänava spurdi järel vaatasin kella ja haakisin end pundist lahti. Liigselt punti klammerumine ja vaid 4-5 kilomeetrit punnimist võib sul hiljem 10-15 minutit kättemaksta! Jäime Christjaniga duos jooksma. Väga äkki oli ka Grete kadunud, nägime teda jälle teise ringi alguses Draamateatri juures möödujatele lehvitamas. Kas liiga kiirelt käis allaandmine?
Christjaniga paarisrakendis esimese ringi lõpus Kaarli mäest alla
Kihutame Kaarli mäest alla. Draamateatri joogipunktis haarasin lahtise käega sellise koguse soola, mis tavaolukorras oleks kiirabi kutsumist tähendanud. Kuid soolakadu on maratoni kestel meeletu, see hullumeelsus oli vajalik, et mitte viimasel ringil Kaarli kiriku juures krampides seista. Nagu mul paaril eelneval aastal juhtus. Christjan teatas äkki enne Kadriorgu, et reielihased on krampides.
Soola sai niipalju haaratud, et kogu nägu oli seda täis
Lauluväljakust alates jooksin üksi edasi. Õnneks ilm soosis mind, ei olnud segavat tuult. Hoidsin pilku eespool jooksval Efka pundil ja jälgisin vaheaegu. Kiirused tõusid, nii mõnigi kilomeeter möödus 4:04 tempoga. Pärtel Piirimäe hinnangul pead Tallinna maratonil viimasel ringil suhtkoht värskena jõudma Merivälja muulini, sealt edasi on maratoni viimased 10 kilomeetrit alati rasked. Kuid täna ei olnud ka tagasitee Vabaduse platsini raske, midagi oli teisiti! Ootan haamriärevuses Pirita silda, kõik ikka OK! Enne Pirita Selverit hüüdis Rain üle tee, et varsti hakkavad seljad vastu tulema! Ma olin mõtetes ikka veel kinni ärakukkumise kinnisidees. Aga Pirita Selverist alates hakkasidki seljad vastu tulema. Russalkast alates muutus eespool olijate püüdmine hasartseks ettevõtmiseks. Ääriveeri hakkas mulle kohale jõudma, et võib tulla negatiivne split. Esmalt nägin ära, mida see reaalsuses maratoni lõpus tähendab. Sa vaatad paarsada meetrit eespool olevat jooksjat ja sa tead, et sa püüad ta kohevarsti kinni. Mitte kümnete minutite möödudes, vaid kohe. Kui kahel viimasel aastal olin viimastel kilomeetritel ise kinnipüütava rollis, siis sel pühapäeval olid rollid vahetunud.
Tallinna maraton Garmin Connecti pilgu läbi
Tegin Tallinna maratonil sel aastal negatiivse spliti
Paksu Margareeta järgne kilomeeter sai läbitud kogu maratoni kõige aeglasema vaheajaga 4:20, nüüd tuli võtta veel Nunne sild. Jooksin siin mööda Jannes Mäeotsast, kes tegi 2:58-ga fantastilise esimese maratoni. Snelli pargi äärel tegi Mallor CEP-i pilte ja hoiatas, et mul on kaks meest taga ja vahe ees jooksva Marek Enokiga on ainult mõned meetrid. Olin endas nii kindel, et keegi mind tagant ei ründa.
Iga maratoonari unistus on olla kilomeeter enne lõppu täpselt nii palju väge täis!
Aga Marekiga läks ainsaks tõeliseks mõõduvõtmiseks. Kaarli mäest veeresime maratoni viimased 300 meetrit alla 3:30 tempoga, alles siis andis Marek Enok alla. Lõpusirge sai läbitud täie jõuga, tabloolt vaatas vastu 2:57:23.
Üks unistus täidetud, Tallinna maraton on läbitud ajaga 2:57:23
Veelkord tänud toetavale tiimile raja ääres, tänud Rihole täpiks kujunemise perioodi eest, suured tänud Viljarile ülitäpselt töötava treeningkava eest! Üks suur eesmärk on täidetud, nüüd tuleb võidelda Linnajooksude sarja kõrge koha eest! Indrek Mumm otsustas Berliini maratoni kasuks, nüüd tuleb tubli Paide-Türi jooksuga vormistada ka koht 45+ masinaklassis.
Iga suurem jooks saab lõpetatud Täppsportlaste ühispildiga
Filmi õnneks jagub, teine täppide ühispilt veel!
Aktuaalse kaamera uudislõik, kus vanavanemate puhul tehti intervjuud seitsmekümneste inimestega. Halloo, moodsad ajad, teinud siis minuga intervjuu! ;-) http://etv.err.ee/v/paevakajasaated/aktuaalne_kaamera/saated1830/ceb12588-38bd-4665-bab8-9bb81c9f6ca4
Tallinna maratoni video kokkuvõte: http://www.jooks.ee/video/myvideo.html?rdpage=results&e=TO14&L=ET
Tehnikasajand ikkagi, droonivideo kah: https://www.youtube.com/watch?v=rgsh_59hdho&feature=share
Linnajooksude seis pärast Tallinna maratoni: http://linnajooksud.jooks.ee/?id=2014
Tallinna maratoni ETV2 erisaade: http://etv2.err.ee/v/sport/saated/5c6a926c-5d6e-46e9-89f3-f219caba3ecd
Tegid tõesti muljetavaldava viimased 12km. Kuigi ka ise tegin elu kiireimad viimased 12km, siis sa olid veel 36 sekundit sel lõigul kiirem. Ise ma tegin kaks väikest viga.....esimesel ringil Ahtri tänaval hakkasin liiga kihutama kilomeetriaegadega 3.58-3.59. Seetõttu oli raske teise ringi alguses Russalka juures. Sama asi kordus teise ringi tagasipöördel kui tundus Efka punt liiga lähedal olevat ja sai jälle 2km alla 4 kütetud. Nii oli Pirita sillal jalad pehmed ning Crisiga tekkis seal 10m vahet mis sekundhaaval hakkas kärisema.
ReplyDeleteMa mõtlesin samuti pikalt enda jõuvarudele, mis mul viimaseks 12 kilomeetriks jäid. Kui oleks siiski esimese ringi lõpus Efka kiirendusele vastanud? Aga ma ei teadnud, et kestan veel nii hästi. Seda tekkinud 40-sekist vahet hiljem tagasi ei jooksnud. Tegime mõlemad targa jooksu, kukkumist ei olnud.
ReplyDeleteMul oli selgelt meeles eelmise aasta haamer Rannavärava tõusul. Nii ei julgenud seal lõpus veel rünnata. Lootsin, et Efka või Kristjan tulevad ette tempot tegema aga viimased 4km vedasin peamiselt mina....Efka käis vahepeal kõrval toetamas kui tempo kippus langema kuid paistis, et tal polnud eriti motti enam pingutada. Kristjan ilmselt oli juba niigi liiga väsinud,kuna rippus kummipaelana meil järgi. Aga need on oleksid ja siit oli vast 15-20 sekundit veel reservi olnud.
ReplyDeleteEfka tegi selgelt taktikalist jooksu, eesmärgiks maratoni EMV kuld. Vahed Pirksaare pundis olnud Anu Teppo ja Kaisa Kukega olid selged. Ainult siis, kui vahe liiga väikseks sulas, tõstis Efka koheselt tempot. Üks neist jõnksatustest oligi põhjuseks, miks end teie pundist esimese ringi lõpus lahti haakisin.
ReplyDeletePalju õnne nii Sulle kui Laurile, et suutsite head olud ideaalselt ära kasutada. Vaatasin ilusa ilmaga jooksu vesise suuga pealt, kuna polnud 2 nädalat varem toimunud ultrast veel taastunud. Aga hea meel on tõdeda, et käisite mu sõnade, mitte mu tegude järgi :). Ma ise pole ennast kunagi suutnud esimesel poolel nii tagasi hoida, et kahte poolt võrdselt joosta – kõige väiksem positiivne splitt on olnud 2 minutit, aga rekordjooksul isegi üle 5 min. Lõpptulemuse seisukohta ei pruugigi väga suurt vahet olla, aga emotsionaalselt on tõepoolest hoopis teine asi lõpus selgi jahtida.
ReplyDeleteTundub, et ettevalmistus läks Sul täkkesse nii pikas kui lühikeses plaanis. Üks asi, mida sageli tähele ei panda, on tööstress, mis oluliselt tulemust mõjutab. Mul on mitu korda jäänud hea vorm realiseerimata, kuna enne maratoni on olnud intensiivne konverents või pingutav tööperiood. Nagu öeldakse, „work stress is body stress“, nii et ideaalis tuleks lisaks laupäevale veel paar puhkepäeva võtta.
Kas proovite sügisel mõnda välismaratoni ka või lasite kogu puraka välja? Ma ise lähen tänavu Frankfurti ja tore oleks sealgi rohkem tuttavaid näha.
Pärtel, tänud! Ma pole hilissügisese maratoni peale veel mõelnud. Eks see selgub töö käigus. Praegu tuleks vormistada Linnajooksude sari ära, Tallinna maratoni järgselt on seal päris huvitavad seisud. Eelmiste maratonide ärakukkumise taak istus ikka niivõrd seljas, et segas sel pühapäeval täielikult vormi realiseerimast. Ikka ootasid haamrit, mitte ei keskendunud olemasolevast viimase võtmisele. Aga jätta midagi järgmistele kordadele? Pärtel, tööstressi märkus on paganama õige.
ReplyDelete